Kasutajatugi:
Skype: kannatanuabi
Keskkonnaga liitumiseks
registreeruge kasutajaks!

Artiklid

Kuritegevuse uued trendid: aastakümnega vägivallalt pettustele! Kas saame ikka uute väljakutsetega hakkama?

Valdkond: Karistusõigus    Avaldaja: kannatanuabi    Keel: eesti    ID: 103


Riigikogu liige, Andres Anvelt, avas selleaastase majanduskuritegevuse konverentsi piduliku avaettekandega teemal: "Kuritegevuse uued trendid: Aastakümnega vägivallalt pettustele! Kas saame ikka uute väljakutsetega hakkama?"

Taasiseseisvunud Eesti on elanud kahekümne aasta jooksul üle muutusi kõigis valdkondades. Oleme saavutanud tõsise edasimineku ühiskonna ja majanduse kiire arengu positiivses osas. Sisuliselt oleme teinud hüppe, mida teised Euroopa riigid on saavutanud mitu korda pikema aja jooksul, seda nii elatustaseme, väärtushinnangute, demokraatia arengu, sotsiaalse hoolekande süsteemis  ehk kokkuvõttes võime ennast lugeda täisväärtuslikuks või siis vähemalt seal kandis olevaks Lääne demokraatiaks. See tee ei ole olnud lihtne ja kohati ehk isegi mitte tasakaalukas, kuid kokkuvõttes tulemuslik.

Seda on saatnud kindlasti mitte ainult riigi, vaid kõigi meie positiivsete inimeste tahe jõuda järele sellele tasemele, kuhu me saatuse ja meid ümbritsenud suurriikide tahtel olime maha jäänud. 


 

Mäletan kui 18 aastat tagasi viibisin USAs StLouisis toimunud ülemaailmsel mõrvauurijate konverentsil. Pidasin seal oma esimese rahvusvahelise esinemise ligi tuhande inimesega auditooriumile. Tollal uudistati Eestit kui ühte Venemaa võimu alt vabanenud, kuid ikkagi veel sisuliselt Venemaa ääremaad, kus lokkab vägivaldne organiseeritud kuritegevus ja kus põhiliseks vahendiks protsesside liigutamisel on jõud ja hirm. Arvati, et Vene maffia võimutseb nii äris, poliitikas kui tänavatel. Kuigi proovisin väita ka juba siis, et nii need asjad päris ei ole, kuigi teha seda tolleaegse statistika najal oli suhteliselt võimatu.

Tuletagem meelde, et ainuüksi 1994 aastal oli Eestis mõrvu ja tapmisi sama palju kui päevi aastas ehk 365 inimelu, rääkimata veel kümnetest kui mitte sadadest teadmata kadunutest. Tõesti jah, enamus nendest olid  seotud grupeeringute omavahelise arveteõiendamisega, mis suures osas oli seotud metalliäri, salaalkoholi ja lõputu musta turuga, millega tegelemine andis tööd ja leiba kahjuks tuhandetele inimestele.

Olen tollast üleminekuperioodi ühelt ühiskondlikult ja majanduslikult korralduselt teisele võrrelnud isegi kodusõjaga, kus aastate jooksul hukkus või jäi teadmatu kadunuks ühe Eesti väike aleviku jagu rahvast. Suur osa neist hukkunutest, ei teinud samme hukatuse poole ise, vaid teadmatusest, oskamatusest uues olukorras hakkama saada, kellegi eestvedamisel ja mahitamisel.

Kuritegevus oli tol ajal haaranud enda kätesse suure osa meie igapäeva elust, mõjutas meie olmekäivet ning ka väärtushinnanguid ühiskonnas. See oli aeg, millest täna rääkides juba nooremale põlvkonnale, tundub ka endale see kõik kohati jutustustena romantilisest 30ndate aastate Chicagost, mis on andnud ainest paljudele romaanikirjanikele, filmitegijatele. Sealhulgas ka mulle endale.

Tänaseks on aga ka see kõik jäänud ajalukku ning nagu ka teistes valdkondades on ka kuritegevus muutnud oma huvisfääre, tegutsemismeetodeid ja vahendeid.

Ma arvan, et murrang Eesti ühiskonnas, kus ka kuritegevus mõistis et vägivald on ka neile hukatuslik, toimus juba 90ndate lõpus, kui Eestis hakkas jõudsalt arenema legaalne finantsturg ning ka paljud tollased kuritegelikud liidrid mõistsid, et selles sfääris on võimalik tunduvalt turvalisemalt ja ka miks mitte avalikumalt oma tulusid suurendada.
Iseenesest võib seda lugeda kergendusohkeks kogu ühiskonnale ja võikski jääda seda olukorda nautima kui aga pole teatud „agasid“.

Majanduskuritegude sfäär kuhu paljud suundusid, on palju nüansside rohkem, võib-öelda, et ka konspireeritum kui 90ndatel meie teadvusse tekkinud arusaam kuritegevusest. Tapmise, mõrva, röövimise sündmuskoht on visuaalselt hoovatav, heale kriminalistile täis füüsilisi asitõendeid ja kõike vajalikku, millega kuriteo lahendusele edasi liikuda. Riik ja tema legaalne sunnivõim, meie kriminaalmenetluslikud võimalused annavad head eeldused selliste kuritegude uurimise protsessis lahenduseni jõuda. Tunduvalt teistsugune aga on olukord majandus-, eriti finantskuritegude uurimisel, kus puudub nii füüsiline sündmuskoht ja jäljed sellel, kohati otsene kannatanu ja  vaieldav ühe või teise riigi jurisdiktsioon.

Nii saabki selle sajandi alguse kuritegevuse iseärasuseks lugeda kindlasti latentse ehk varjatud kuritegevuse kasvuperioodi. Kuritegu suures osas ei jaluta politseimaja korrapidaja juurde uksest sisse avaldusena, vaid politseiuurijad ja prokurörid peavad ta ise tihtipeale keerulistes majandussuhetes üles leidma. Ma julgen võrrelda organiseeritud majanduskuritegevust mingil määral narkokuritegevusega, kus tihtipeale on mõlemad osapooled asja varjatusest huvitatud, ning mõned indiviidid oma äritegevuses lausa sõltuvuses sellisest äristiilist, kus tema ärimudel ongi üles ehitatud pettustel, illegaalsel maksuvabadusel ja korruptsioonil.

Esmapilgul on ka kindlasti lihtsamaid  petuskeeme, kus vaid heatahtlik teenuse või tootetarbija saab petta, kuid tegelikult on ka seal kurjategijate lõplikuks eesmärgiks võimalikult lai kasum, selle kuritegelikust maailmast varjatud välja toomine ning kokkuvõttes sisenemine legaalsele turule. Kaudselt mõjutab see aga mitte ainult inimeste kui tarbijate käitumist pettusohus, vaid kogu meie ühiskonda laiemalt, riigile jäävad laekumata maksud, tekib investeeringute ebaõiglane konkurents ja kannatab konkreetselt riigi ja ärikeskkonna usaldusväärsus.

Organiseeritud kuritegevus naudib uue globaliseeruva maailma anonüümsust täiega. Ikka leidub nende teel inimesi, kes kiires kasumijanus on valmis nende mängudega kaasa minema, sellega tõeliseid niiditõmbajaid varjama ja  tee organiseeritud kuritegevuseni ongi seetõttu tunduvalt keerulisem kui varasemalt. Samas  mängib rolli ka hirm organiseeritud kuritegevuse ees, mis vähemalt meie inimestesse suurel määral sisenes just 90ndatel aastatel. Kui siia juurde lisada ka veel organiseeritud kuritegevuse igipõline tööriist ehk korruptsioon, siis on näha, et see relvastus mida organiseeritud ja väga hästi spetsialiseeritud kurjategijad kasutavad, on tunduvalt laiem kui veel aastaid tagasi.
 
Head konverentsist osavõtjad. 
Võitlus majanduskuritegevusega on tunduvalt loomingulisem protsess kui miski muu kuritegevuse vastane tegevus. Ta eeldab samasugust nutikust, motivatsiooni ja taustateadmisi nagu on ka majanduskurjategijatel. Kõik see vajab aga pidevat enesetäiendamist ja koostööd.

Nii on tänagi siin teie hulgas inimesi erinevatest valdkondadest, riigi- ja erasektorist, uurijaid, advokaate, erinevaid teenusepakkujaid ja tarbijaid. Ja see on suurepärane. Kui 90ndatel aastatel seisis suuremas osas organiseeritud kuritegevuse vastu riik üksinda, siis nüüd aastaid hiljem on olukord tunduvalt teine. Selleks et efektiivselt negatiivsetele protsessidele vastu seista peame me täiesti uuele tasemele tooma just era- ja riigisektori koostöö. Me ei tohi alahinnata erasektori soovi ja võimekust seista vastu meid ähvardavatele majandus- ja finantskuritegudele.

Riik peab õppima kohtlema meie erasektorit kui võrdväärset partnerit, usaldama neid ja vajadusel andma neile ka rohkem tegevusvabadust. Kahjuks on meie riigisektoril, seal hulgas ka õiguskaitseorganitel veel natuke liiga kahtlustav seisukoht selliste erasfääris majandusjulgeolekut tagavate tegijate suhtes. Ma ei usu, et kardetakse konkurentsi, pigem kardetakse erasektori huvide mitmepalgelisust, läbipaistmatust ja seda, et koostöö võib kaasa tuua riigisektorile korruptsiooni- ja seega ka mainekahjustuse.

Erasektor omakorda pelgab ehk oma anonüümsuse kadu ja selle kaudu usaldusekaotust kliendisuhetes. Üle saada sellistest kohati vastastikustest hirmudest aitavadki sellised kogunemised, mõtte-, kogemuse-  ja teabevahetamised.  Kui kuritegevus on paarikümne aastaga leidnud täiesti uued nišid, valdkonnad ja meetodid, siis on ka meie kõigi kohus sellele vastu seismiseks jõuda uuele tasemele, sealjuures eelkõige omavahelises usalduses.

Me oleme harjunud nägema ja usaldama füüsilist turvameest poe või panga uksel, oleme harjunud, et erasektor kaitseb meid nende ohtude eest, mis varitsesid meid traditsionaalselt 90ndatel. Samas nagu näitab ka statistika, on kurjategijad nendelt positsioonidelt aina enam taandumas. Me ei ole veel igapäevaselt   harjunud panema tähele nähtamatuid turvamehi meie majandus- ja finantssektoris. Ei saa väita, et neid ei oleks, kuid nad ei ole veel vajalikul määral põimunud koostöösse avaliku sektoriga.

Riik ei saa ka kõige parema tahtmise juures jõuda igale poole, küll peab ta olema valmis koostööks avaliku sektoriga ja valmis võtma ka erasektoris majandusturvalisuse eest seisvate inimeste ja organisatsioone kui usaldusväärseid ja tõsiseltvõetavaid partnereid, luues selleks neile võimalusi nii seadusandliku poole kui täitevfunktsioonide kaudu.

Riik peab samas võtma ka ühe selgema rolli majanduskuritegevuse ennetamisel ja mitte kartma astuda meie kodumaise ärimaailma kaitseks välja nii sise- kui ka välisriiklikult kui ohtude ja riskide olemasolu jõuab temani enne kahjude tekkimist ja sündmuse toimumist. Kokkuvõttes peame olema riigis ja terves ühiskonnas teineteisele toeks. Ei ole edukat ettevõtlust ilma eduka riigita ja vastupidi.

Head sõbrad, soovin Teile meeleolukat päeva, mõttevahetusi ja koostööalgeid. Soovin südamest, et meie oskused ja teadmised võitluseks majanduskuritegevusega kasvaksid samas tempos nagu 90ndatel kasvasid meie oskused surumaks pjedestaalilt vägivaldne organiseeritud kuritegevus. Aga loota, et see töö kunagi lõppeks on, nagu te kõik ka aru saate, naiivne, küll aga tasub näidata teravaid hambaid sellele osale ühiskonnast, kes ei taha meie poolt kokkulepitud reeglite järgi elada.

Toredat päeva teile.
 

Kommentaari lisamine

Kommenteerida saavad ainult registreeritud ja sisse loginud kasutajad.

Kommentaarid