Artiklid

 Mul pole olnud natukenegi probleemivabamat hetke. Turvalisus või õigemini selle puudumine puudutab meid kõiki igapäevaselt ja vältimatult. See on oluline. Ka see, kas meil on näiline või tegelik turvalisus. On tohutult oluline süstida inimestesse kindlustunnet, et meil on ohutu elukeskkond.

  Kas Eestis on näiline või tegelik turvalisus?  Mul pole olnud natukenegi probleemivabamat hetke. Turvalisus või õigemini selle puudumine puudutab meid kõiki igapäevaselt ja vältimatult. See on oluline. Ka see, kas meil on näiline või tegelik turvalisus. On tohutult oluline süstida inimestesse kindlustunnet, et meil on ohutu elukeskkond. 

Kindlasti tegelik. Nagu igas ühiskonnas, on ka meil probleeme ja me peame saama paremaks. Võtame näiteks kategooriad, mida ka ajakirjandus kõige rohkem jälgib: tule-, uppumis- ja liiklussurmad. Eks me oleme ka ise selles süüdi, et need on põhitähelepanu all – oleme neile rõhunud, et muuta ühiskonna hoiakuid, ja ühiskond ongi endast rohkem hoolima hakanud. 1990-ndate alguses hukkus liikluses aastas 491 inimest, 2010. aastal 79.

Kui võtta liikluses hukkunute arv miljoni inimese kohta, siis 2010. aastal hukkus meil 58 inimest. See oli parem tulemus kui Euroopa Liidus keskmiselt. Soomes oli see arv miljoni inimese kohta 51, Prantsusmaal 62, Austrias 66 ja Belgias 76. Hukkunute arv on endiselt see, mille vähendamise suunas tuleb töötada. Näitena võib tuua ka selle, et praegusel Venemaal hukkub aastas miljoni inimese kohta 200 inimest. Meil on väga suur samm astutud, kuid on veel palju minna.

Liiklussurmade arv langes kõvasti Jüri Pihli siseministriks oleku ajal. Kui palju loeb see, kui minister on tugev juht ja asja prioriteediks võtab?

See oli edulugu. Mis seal salata – sisejulgeoleku valdkond pole küll militaarstruktuur, aga ta on ikkagi käsuorganisatsioon. Tõepoolest, kui 2007–2008 saadi väga suure surve ja pingutusega alla tule- ja liiklussurmad, siis mingil ajal läksid ohjad natukene lõdvemaks, inimestel tekkis tunne, et sellega ei pea nii palju tegelema. See on süsteemsuse küsimus.

Mida möödunud viiest tööaastast peate enda olulisemateks töövõitudeks?

Mul on hea meel, et Eestis on käivitunud ühine häirekeskus. Selle reform on olnud väga raske. Kui inimesed on millegi suhtes ebakindlad, siis nad pigem ei toeta seda. On võtnud väga palju energiat selgitada, miks seda vaja on. Mitte ühiskonnale, sest nemad saavad sellest aru. Kui me 2008. aastal uurisime inimeste ootusi, siis 86% lootis, et ühele numbrile helistades saavad nad riigilt abi.

Väga tähtis on, et meil on mobiil-ID. Seda probleemi oli väga raske lahendada – sideettevõtjad tahtsid hästi lihtsat lahendust, meie haldusala ametnikud aga keerulist ja konservatiivset lähenemist. Panna e-riigis kirik keset küla nii, et inimeste identiteet oleks kaitstud, ent samas oleks m-ID-d lihtne omandada, oli keeruline. Arvan, et praegune lahendus on väga hea ja e-riigile kohane.

Üks teema, mida oleme lahendanud, on piirijärjekordade probleem. Kui varem oli piirijärjekord nädalaid, Narva suunal oli veoautode järjekord kümneid kilomeetreid, siis nüüd seda pole.

Milline on olnud kõige raskem hetk?

Puhtemotsionaalselt see, kui Virumaal hukkusid kaks päästjat ja nende peredele hüvitise maksmise osas tekkisid erinevad tõlgendused. Inimesed olid kaotanud leivaisa – ühele tagurdas õppuste käigus auto peale, teine kukkus tulekahju kustutamise käigus trepist, jäi pärast seda haiglavoodisse ja suri – ning esines arvamusi, mis leidsid, et tegemist ei olnud teenistuskohuste käigus hukkumisega. Kui selline õnnetus oleks juhtunud Afganistanis oleva sõduriga, poleks säärast küsimust iialgi tekkinud. On väga oluline, et riik kaitseks neid, kes kaitsevad teda.

Kahe uue juhtiva ametikoha loomisel kerkis ühiskonnas loomulik küsimus: kõrgeid kohti luuakse, kuid põllule raha ei viida. Kas siin pole kääre – ministeeriumi juhtkond peab tõepoolest poliitika väljatöötamisega tegelema, kuid reaalselt meie turvalisust tagavatele inimestele palka ei maksta. Samuti on PPA-s täitmata hulk ametikohti – sest pole raha palga maksmiseks.

Näiline vastuolu on siin olemas. Samas, strateegilise taseme ja taktikalis-operatiivtasandi vahel peab olema teatud tasakaal. Kui seda pole ja näiteks praegune strateegiline tase ministeeriumis on suhteliselt väike, siis see tähendab tegelikult probleeme ka taktikalisel ja operatiivtasandil. Seaduseelnõu ei kirjuta patrullpolitseinik. Ka infosüsteemi, millega seesama korrakaitseametnik tänaval töötab, ei tee tema ise. Mobiil ID-d ei teinud KMA letiteenindaja. Kõik nad on väga vajalikud inimesed, aga kui nende taga pole staabiorganisatsiooni, siis ei saa me e-teenindust, tegelikku turvalisust ja meie asjaajamine toimub perfokaartidel.

Samas ei tohi asi tasakaalust välja minna. Kui ülemist otsa ja strateegilist taset on liiga palju, lähevad inimesed allpool hulluks. Kui seda on liiga vähe, siis tänaval töötavad inimesed jooksevad oma probleemidega vastu seina, sest nad ei saa ise minna neid lahendama.

Kui vaatame siseministeeriumi, kelle haldusala on riigis kõige suurem, siis poliitika kujundajaid on siin täna koos minu ja osakonnajuhatajatega vaid 29. Siseministeerium ise on kogu haldusalast vaid kaks protsenti – see on väga väike number.

Ikkagi – kuidas põllule raha juurde tuua? PPA-st lahkub väikese palga tõttu iga päev töölt üks inimene. Näiteks üks kümme aastat liikluspolitseinikuna töötanud mees läks veokijuhiks – sest ta saab sealt kaks korda suuremat palka. Nende probleemidega peab nüüd küll hakkama tegelema Leif Kalev, kuid milline on teie hinnang?

Olen 100% nõus, et patrullpolitseinik saab vähe palka. Selle viie aasta jooksul on kõige raskem aeg olnud 2008–2009 kärbete aeg. Pole meeldiv näha, et raha, millega saad turvalisust pakkuda, väheneb ja tehtud ümberkorraldused on aidanud sisejulgeolekut vee peal hoida, mitte arendada. Kui me poleks aga neid reforme teinud, oleksid kärped olnud sisejulgeolekus veel suuremad ja mõju ühiskonnale suurem.

Aga olen nõus, 600 eurot on väga väike tasu selle töö eest, mida inimesed teevad tänaval. Olen nõus, et sisejulgeolekusse tuleb raha juurde panna. Olen kohanud selle viie aasta jooksul mitu korda mõtteviisi, et häda korral tuleb meile NATO appi. Aga sisejulgeolekus ei tule meile keegi appi, me peame ise riigina hakkama saama.

Poliitikud peavad oluliseks SKT-st kahe protsendi eraldamist kaitsekulutusteks, kuid siseturvalisus nende jaoks oluline pole.

On olnud momente, kus sisejulgeolekusse on investeeritud. Samuti oleme hankinud välisrahastust. Tihti on sisejulgeoleku tegemine olnud nagu lapiteki tegemine. Piirijärjekordade süsteemi tegime null krooniga. Samal ajal pani üks riigile kuuluv Eesti ettevõte oma järjekorrasüsteemi üheksa miljonit eurot! Siinkohal tekib retooriline küsimus, kumb on efektiivsem, kas avalik või erasektor. Meie tegime midagi sellist, mida praegu õpib meie pealt Soome, rääkimata Lätist ja Leedust. Aga ka Venemaa on võtnud kasutusele meie arendatud piirijärjekordade süsteemi. Me ei ole kokku arvutanud, kui palju on piirijärjekordade süsteem ettevõtete raha kokku hoidnud. Kindlasti märkimisväärselt ja see on puhas SKT kasvatamine – et auto ja kaup ei seisa nädalate kaupa kinni piirijärjekorras, vaid autod saavad teha muid töid. Veok läheb piirile mõni päev ette või täpselt õigeks ajaks.

Ei saa üle ega ümber maadevahetuse protsessist, kus kohtuniku hinnangul oli rikutud menetlusreegleid. Kui kindel saab ühiskond olla, et näiteks pealtkuulamisel neid menetlusreegleid pidevalt ei rikuta?

Leviv hirm, et kõiki kuulatakse pealt ja oodatakse seda ühte lauset, mille põhjal kriminaalasi algatada, on põhjendamatu. Kui mõni ametnik seda selliselt viljeleb, siis on see lubamatu. See on vale lähenemine! Praegu on mul siiski kindlus, et seda ei tehta.

Väga päevakajaline maadevahetuse temaatika on väga komplitseeritud, väga palju vaidlusi tekitanud ja väga mahukas. Praegu on meil olemas esimese astme kohtuotsus, kus kõik kohtualused on õigeks mõistetud, kus on juhitud tähelepanu puudustele, mis on kohtu arvates menetlusnormides esinenud. Nii nagu riigi peaprokurör on öelnud, iga etteheidet ja viidet menetlusnormi rikkumisele analüüsitakse. Prokuratuur on teatanud, et ta läheb edasi, aga on prognoosimatu, mis on ringkonnakohtu ja riigikohtu otsus.

Teie uuest ametist. Siseministeeriumi põhimäärus ütleb: julgeoleku osakond keskendub riigi sisejulgeoleku tagamise korraldamisele, millega ministeerium töötab välja riigi põhiseadusliku korra kaitsmise, riigi vastu suunatud luuretegevuse ennetamise ja tõkestamise, riigisaladuse kaitse, terrorismi- ja korruptsioonisüütegude tõkestamise ning majandusjulgeoleku tagamise alased poliitikad. See jätab mulje, justkui siiani oleks kõik see puudunud!

Ei puudunud. Terrorism on fenomen, mis transformeerub – ta muudab oma olemust, asukohta ja tegutsemismeetodeid. Mitte kunagi ei saa võtta loomulikult seda, et meie keskkond on ohutu. Eesti pole maailmas kindlasti kõigi inimeste meeles, kuid on inimesi, kes meie suhtes nii positiivselt meelestatud ei ole.

Vaadates eri valdkondi, siis ka praegu on need siseministeeriumi põhimääruses. Välja arvatud majandusjulgeolek, mis on täiesti uus ja millega siseministeerium varem eriti tegelenud pole. Võttes lähituleviku, siis maagaasi seaduse muutmise seadusesse on parlament lisanud, et siseministeeriumil on kohustus kontrollida gaasivõrgu ostjat. See on otsene majandusjulgeolek ja esimene kord, kui meie seaduses on nii täpselt sätestatud sisejulgeoleku roll majanduse kaitses. See mõjutab meid üha rohkem, aga siin on vaja säilitada kaine mõistus. Kõik, mis on Venemaa, ei tähenda meie vaenulikkust. Ja kõik, mis pole Venemaa otse, võib olla Venemaa Hollandi ja Küprose kaudu. Ja mis pole Venemaa, võib olla hoopis Hiina. Me ei tohi muutuda skisofreeniliseks, kuid me peame ohtudest teadlikud olema.

Siia alla võib liigitada ka tööstusspionaaži.

Kindlasti.

On meil, mida spioneerida?

Kui Eestis töötati välja Skype, siis polnud sellest huvitatud ainult Google, mõned investorid ja inimesed, kes tahtsid Skype’i kaudu suhelda. Selle vastu oli väga suur huvi ka maailma eri riikide eri asutustel.

Tööstusspionaaž tänapäeval ei tähenda enam mootori või lennuki ehitamist. Meil on ülikoolid, mis töötavad välja erinevaid lahendusi, mille vastu maailmas huvi tuntakse. Kuid ka siin tuleb säilitada kaine mõistus – mis on rahvusvaheline teaduslik koostöö ja mis on tööstus-
spionaaž. 2002. aastal rääkis LKA peadirektor USA kongressi ees tööstusspionaažist, viidates 40 riigile, kelle puhul tuvastati aasta jooksul tööstusspionaažiks kvalifitseeritav huvi USA saavutuste vastu. Kolmandik neist kuulus USA-ga samasse sõjalisse liitu. Nii et selles suhtes pole vennaarmu. Tööstusspionaaži tehakse ühelt poolt sõjamasinale millegi uue külge kruvimiseks, teisalt oma arenduskulude kokkuhoiuks.

Otsi kõige suuremat vaenlast oma lähimate sõprade seast?

Mitte päris. Meil on maailmas ikka väga palju sõpru ka. Eesti on võtnud paljuski avatud hoiaku kontaktide arendamiseks. Peame aga meeles pidama, et kui töötatakse välja innovatiivseid lahendusi ja me need niisama ära anname, ei saa Eesti ühiskond sellest minisugust kasu. Haridusse pandud raha on läinud teise riigi, ettevõtte või suurkorporatsiooni teenistusse ja Eesti riik ei saa sellest midagi. Ainult avastaja au, kui sedagi.

Laialt räägitakse, et teist võib järgmisel kevadel, kui kapo praeguse peadirektori Raivo Aegi ametiaeg läbi saab, saada tema järglane.

Kes räägib? (Naerab.)

Erinevad inimesed!

Kui nüüd tõsiselt rääkida, siis kui mulle selline ettepanek tehakse, on see kindlasti väga väärikas pakkumine ja seda tuleb ka kaaluda. Arvan, et kapo peadirektori koht pole see, mida täidetakse konkursiga. See on kindlasti väga suur väljakutse ja vastutus. Minu arvates on võtmeküsimus anda ühiskonnale kindlus, et kapo kaitseb ühiskonda. Ja see, mis puudutab müüti, et kaitsepolitseinikud täpselt ei tea, mida nad teevad, siis kindlasti ei ärka nad igal hommikul selle mõttega, et rikuks täna mõne inimese põhiõigusi. See on müüt, aga valus müüt. Töörahu huvides on ka kapo töötajatele väga tähtis, et neid ei löödaks kogu aeg risti, et nad rikuvad ebaseaduslikult kõigi inimeste õigusi.

Autor: Kärt Anvelt